Eesti vutid aretati välja Jõgevamaal Tabivere vallas ligi 28 aastat tagasi, saades tollases Nõukogude Liidus ainukeseks tõuks tunnustatud vutipopulatsiooniks. Uue vutitõu loomine oli vähemalt sama, kui mitte veelgi rohkem märkimisväärt innovaatiline ja enneolematu saavutus nagu 2003. aastal eestlaste poolt rajatud ja praeguseks üle laia ilma tuntud Skype.
Esimesed kodustatud põldvutiliigid toodi Eestisse 1960ndate aastate lõpus. Kümme aastat pärast esimeste põldvutiasukate saabumist alustati katsetamistega, mis päädisid 1988. aastal jaapani, vaarao ja inglise valge põldvuti ristamise tulemusel uue vutipopulatsiooni kinnitamisega. Seega pandi Eesti teadlaste käte- ja mõttetöö viljana valminud vutitõule alus küll kodumaal, kui eesti vuttide juured ulatuvad tuhandete kilomeetrite kaugusele Hiinasse ning Jaapanisse.
Kaugete sugulastõugudega võrreldes on eesti vutipopulatsioon üsnagi nooruke, kuid ühendab endas vaarvanemate parimad omadused. Kui jaapani, vaarao ja inglise põldvuttidest ühed on head munemises ja teised rikkalikud lihaloomad, siis eesti vutid loodi eelnevalt nimetatute baasil mõlemat head omadust kombineerivaks liha-munatüüpi vutitõuks.
Ohtu sattunud saavutus
2011. aastal ostis Microsoft Skype’i ning suurkorporatsiooni omandisse kuulumine tagas eestlaste poolt loodud algatusele veelgi suurema edu ning kindluse tuleviku suhtes. Sama roosiline ja maailma vallutav elukäik ei ole saatnud aga ainulaadset eesti vutitõugu.
Vuttide kasvatuse hiilgeaeg oli Eestis 1990ndatel, kuid pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist langes järsult elanikkonna ostuvõime ning Venemaa kehtestas ranged tollipiirangud, mis andsid vutikasvatusele suure tagasilöögi. Mitmed vutifarmid lõpetasid tegevuse ning Eesti vutikasvatus jõudis mõne aastaga nii madalasse seisu, et aastatepikkuse töö ja vaevaga loodud uut põllumajanduslikku linnutõugu ähvardas kodumaal väljasuremine.
1993. aastal kanti eesti vutt ülemaailmsesse säilitamist vajavate linnu- ja loomatõugude nimekirja (World Watch List for Domestic Animal Diversity) ning 2001. aastast kuulub eesti vutt ohustatud tõugude nimekirja, kelle säilitamise peab tagama asukohariik. Selleks töötati välja pikaajaline programm eesti vutitõu säilitamiseks ja jõudlusvõime suurendamiseks.
Eesti vutid tänases Eestis ja Tooma vutitalus
2007. aastaks oli eesti vutipopulatsiooni peamised jõudlusvõime näitajad viidud taas tagasi tõu tunnustamisaegse tasemeni ning järgneva nelja aasta jooksul täideti programm eesti vutitõu geneetilise jõudlusvõime säilitamiseks. 2013. aastal käivitus programm, mis kestab 2018. aastani ning millega koostatakse plaan, et eesti vutitõu kui ühe ohustatud liigi geneetilised ressursid säiliksid ja tõuaretus jätkuks.
Võib öelda, et kuigi eesti vutipopulatsiooni käekäik ja areng on peaaegu 30 aasta jooksul olnud kui kütusehinnad, mis kõiguvad pidevalt alla ja üles, näib hetkel eesti vutitõu tulevik olevat taas helgem ja püsimajäämine koduriigis kindlam. Küll tuleb aga tõdeda, et kuigi Skype ei ole enam eestlaste kätes, tagab suurkorporatsioonile kuulumine kodumaal leiutatud infotehnoloogilisele saavutusele edu. Eesti vutitõu säilimine ja edasine jätkusuutlikkus on aga Eesti riigi ning eestlaste kätes, kellest esimese ülesandeks on väike- ja pereettevõtluse majanduslik ja poliitiline soosimine ning rahva poolt selle toetamine ja heaks kiitmine, tarbides tervislikku ning kodumaist toorainet.
Ka Tooma vutitalu panustab ehtsa ja kodumaise vutitõu säilitamisesse ja kasvatamisesse. Nimelt on eranditult kõik Tooma talu vutilised just eesti tõugu.
Huvitav kokkusattumus on ka see, et eesti vutitõu sünnikodu, Kaiavere küla Jõgeva maakonnas ja Tabivere vallas, asub Tooma vutifarmist vaevalt 10 kilomeetri kaugusel. Seega panustab Tooma pererahvas eesti vuttide jätkusuutlikkusse kasvatamisesse peaaegu et eesti vutitõu lättes.
Eesti vutitõu kohta rohkem teada saamiseks kasutatud allikad:
Veterinaar- ja Toiduamet (2016). http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=200
Eesti Linnukasvatajate Selts (2016). http://els.etll.ee/?LINNUD/Aretus/Vutid